PALJU ÕNNE ARGIPÄEVAKS - Lihula Muusika- ja Kunstikool 25 !

Sügisel 2011 on Lihula Muusika- ja Kunstikoolil sünnipäev, sedakorda lausa juubel!

Muusikaharidust on siin antud 25 ja kunsti õpetatud 20 aastat. Kogu tegutsemise aja jooksul on kool saanud kasutada ruume Lihulas Tallinna mnt. 25 asuvas majas, mida alates 2007. aastast on põhjalikult renoveeritud. Kooli lõpudiplomini on aastate jooksul jõudnud 82 õpilast .

Suurte linnade suurtes koolides on isegi koolikoori konkurss, rääkimata muusikakoolidest. Lihula muusika- ja kunstikooli pääseb igaüks, kas täisprogrammiga õppesse või vabaklassi, kuidas lapse soovid ja võimed parasjagu on. Ja palun mitte arvata, et maal ei olegi ju muud huvitavat teha, eriti talvel ! Vabaklassidesse on oodatud õppima ka täiskasvanud.

Pealkirja juurde.

Sünnipäevaks soovitakse alati palju õnne , aga enim on õnne vaja argipäevas püsimajäämiseks. Et oleks lapsi, keda õpetada, õpetajaid, tarkust ametnike peas ja raha! Lihulas on Lõuna-Läänemaa ainuke muusika- ja kunstikool. Lähimad sarnased haridusasutused asuvad Haapsalus ja Audrus. Pilliõpe on kulukas ja koormav nii lapsele kui vanemale- pilli rent või ostmine, transport, lapse aeg mis kulub harjutamisele ja vanemate närvid mis kuluvad harjutuste kuulamisele ning lapse esinemisele kaasaelamisele. Nali naljaks, aga lapse muusikakooli lõpueksamit kuulates pabistasin rohkem kui oma riigieksamit tehes!

Pedagoogide pere on aja jooksul muutunud. Aegade algusest on tänaseni tööl Õie Liiv ja klaveriõpetaja Anu Kurm, rohkem kui 20 aastat on olnud koolis viiuliõpetajaks Gunnar Grencštein. Õpetajad lähevad ja tulevad ning õigupoolest pole selles midagi halba kui kannustajaks on vajadus ennast teostada, loomeinimesed ikkagi! Ent kui minemise põhjuseks saab majanduslik kitsikus, õpilaste vähesus või lausa kooli sulgemine … Tänased õpetajad on ettevõtlikud ja entusiastlikud, nii mõnigi lühemate või pikemate elurännakute järel Lihulasse jõudnud. Tõelised Õpetajad, kes peale erialaste teadmiste muusika ja kunsti vallas oskavad lastele õpetada ka elutarkusi ning avastama iseennast.

Käesoleval aastal sai muusikaosakonnas kooli astuda klaveri, akordioni, trompeti, flöödi, suupilli, kitarri, löökpillide ning viiuli erialale. Õpilaste arv on püsinud eelnevate aastate jooksul üsna stabiilne kuid langes seoses õppemaksude tõstmisega aastast 2009. Suuremal hulgal vähenes vabaklasside õpilaste arv, kelle õppemaks tõusis ligikaudu poole võrra. Samuti vähenes õpilaste arv 2010/2011 õ.-a. seoses kooli eelarves ebapiisava palgafondiga. Suhteliselt suurem on õpilaste arv nooremates klassides..

Ilu ei sünni patta panna ja leivale määrida? Ja kuidas veel!

Praeguses pingelises majanduslikus olukorras on lapsevanemal üsna mugav leppida lapse teatega, et sel aastal ta enam huvikooli ei lähe, põhjendades, et enam nagu ei huvita ja nii saaks pere raha ka kokku hoida. Lapsed on ju nutikad! Eriti kergekäeliselt jäetakse kõrvale kunst, ent tänaste popimate erialade – film, meedia, disain, rääkimata insenerikutsest – omandamisel annab eelnev kunstiõping üsna suure eelise nii teadmiste kui käelise tegevuse osas. Ja ka näiteks ärijuhina on kergem kaasa rääkida toodete disainis, suunata krundi planeerimist jne.

Lisaks praktilisele kasule on kunstil, selle mõistmisel ja loomisel teisigi eesmärke. Kenas ja korrastatud keskkonnas on inimene rahulikum, esteetiline elamus parandab meeleolu ja toidab fantaasiat. Psühholoogid analüüsivad nii last kui täiskasvanud klienti tema joonistuse järgi. Mitmete hädade puhul aitab kunsti- või muusikateraapia.

Kui pilliõppega täiskasvanuna alustades jääb musitseerimine enamasti oma lõbuks ja individuaalseks tegevuseks, siis täiskasvanute kunstiring või peenemalt öeldes stuudio võib olla tõeliselt äge seltskondliku elu vorm! Kuigi õppemaks tundub kõrge, kaalub selle üles hea seltskond, isetegemise rõõm ja kaaslaste kiitus. ii Arvutused võib igaüks ise teha, tuletan vaid meelde, et head emotsioonid on hindamatud .

Kartulid, seest tühjad või täis.

Paljud lapsevanemad avastavad uuesti muusika ja kunsti algtõdesid oma huvikoolis käiva lapse kõrvalt. Mõni tunneb oma teadmiste üle uhkust. Ent nii mõnigi kahetseb, et muusikatunnis põhiliselt ainult lauldi, ning neid parajasti kõige popimaid laule, aga kõik muu tundus igav, mistõttu laiutab teadmistes suuri valgeid laike. Paljud kritseldavad jutuajamise ajal ajalehe servale, voldivad salvrätikut vms, väljendades tundeid mis pole veel sõnadeks saanud ning õhkavad : oh oskaks ma joonistada! Enamasti siiski ei taha meie, täiskasvanud, tunnistada lastele oma ebapädevust ning küsime- kuulame huviga, ammutades uusi unustatud teadmisi. Kunstidest vesteldes ja lapse tegemistele kaasa elades õpime paremini tundma teineteise maailma ning hoiame oma kultuuri.

Palju õnne, jõudu ja edasiviivaid ideid!

Juta Roopalu-Malk, lapsevanem